Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) 2…3 m kõrguseks kasvav, tugevate, vanemas eas pisut rippuvate võrsetega tavaline ja paljukasutatud ilupõõsas pärineb Lõuna-Euroopast kuni Kaukasuseni. Kultuuristatult kasvatatakse alates juba XVI sajandist. Vähenõudliku , külmakindla ilutaimena on harilik ebajasmiin Eestis laialt levinud. Vanematel võrsetel koor on kestendav, võrsed soonelised, noorelt pehmekarvased. Lehed vastakud, munajaselliptilised, karedad, 4…8 cm pikad, 2…5 cm laiad, leheserv harvalt jämesaagjas, teritunud tipuga ja kiilja lehealusega, pealt tumerohelised ja paljad, alt heledamad ja roodude nurkades karvased. Õied valged, kuni 3 cm läbimõõdus, koondunud 5-7 õielistesse kobaratesse, lõhnavad tugevasti, puhkevad juunis. Viljad valminult pruunikad 0,5…1 cm suurused silmapaistmatud kuprad, sisaldavad rohkelt seemneid. Viljad püsivad põõsastel ka talvel. Harilikule ebajasmiinile sobivad igasugused kasvukohad, ka kuivad, kuid eelistab siiski veidi niiskemat kasvupaika. Istutatakse nii üksikpõõsastena kui gruppidena. Rohkeks õitsemiseks vajavad aeg-ajalt pärast õitsemist üsna tugevat tagasilõikust. Linnatingimusi talub hästi, ei talu aga hästi tuulist kasvukohta.